Turule

Eile oli erakordne õhtu. Hommikul pakkus Jaanika välja, et võiksime nüüd proovida kordamööda ka ilma lasteta kodust välja murda ning meie pere haaras kohe võimalusest kinni. Saime Johani poole üheksaks magama, Robiniga jäi tuttu sättima ja Karlssonit lugema supernanny Aivo ja meie läksime tervelt pooleteiseks tunniks rolleriga Fisherman Village´isse, kus oli just parasjagu toimumas reedeõhtune toidu- ja pudipaditurg. Ning imede-ime, kitsas restoranide ja poodide tänav oli üheks õhtuks autovaba, harilikult peame seal oma vankriekipaazhiga vahepeal megajeepide eest kõrvale hüppama. Küllap on jalakäijate eelistamine tulevikuteema.

Turg ise oli tore, pakuti põnevaid toite, jooke ja käsitööd, ei puudunud ka klassikaline turistimagnet – küpsetatud mutukate ja usside lett ning raha küsiti isegi selle pildistamise eest. Meie siiski nii eksperimentaalses meeleolus ei olnud, piirdusime kahe 1,5 eurose Mojitoga, jalutasime ringi ja no kohutavalt tore oli see esimene lastevaba õhtu.

Kas võtame veel ühed…?

Ühel õhtul linnast või õigemini külast õhtusöögilt naastes ostsime lastele jäätist. Saabunud suhkrulaksu joovastav mõju avanes koduukse ees pilte tehes.

Vanavanemate eri: Johanist

Panen kirja Johani uued sõnad, mis viimase kahe nädalaga lisandunud on.

1. Tss (tiss)

2. Isss (issi või uss)

3. Kako (geko)

4. Nanna

5. Ko-ko (kop-kop)

6. Auto (ei saa aru, vist Herta, aga mitte auto)

Nii et edenemist on sellel meie mitte väga jutukal noormehel. Muudeks hobideks on tal

puuviljade vohmimine, suuremate sabas vigisemine ja basseinimõnude nautimine.

Mailis

Lõpuks ka mere ääres

Proovin nüüd ka üle pika aja kirjutada, pikka vaikust vabandan sellega, et olen olnud kohutavalt väsinud – meie perel pole uute magamisolude ja kellaaegadega kohanemine väga lihtsalt läinud. Üleeilseks olin nii kutu, et kallasin õhtul endale hajameelselt kraanist klaasi vett ja jõin ära (üldiselt ei pesta selle veega hambaid ka mitte) ning eile hommikul pesin Johani hambaharjaga hambaid.  🙂

Robiniga pole hullu, aga Johanil on see unevärk täiesti sassis – alguses ärkas ta mitmel õhtul kell üksteist uuesti  üles ja siis tuli temaga siin kaheni öösel mängida ja hängida, no mõnus. Nüüd on ta jälle väga varajasi ärkamisi teinud. Kaks viimast ööd on juba veidi paremad olnud, aga magama minnes on ikka selline tunne, et no mis siis nüüd täna juhtuma hakkab.

Huvitavamatest teemadest ka. Eile jõudsime siis esimest korda (8 päeva pärast kohalejõudmist!) mere äärde.  Mõnusat avalikku randa siin Fisherman Village´s ei paista olevat, seega valisime välja ühe ägeda lebotamiskoha, tellisime kokteilid ja lasime lapsed merre lahti. 🙂 Neil oli seal laintes väga lahe, sulistamist jätkus kauaks. Reisi esimine Mojito maitses ka hästi, lõpp läks siiski aia taha – meie agar ja ogar Johan lõhkus kaks pisikest klaasnõud ning selle eest kasseeriti meilt kurjalt 500 bahti, kohalikke hindu arvestades oli see tõeline rip off,  viisakate inimestena maksime ära, aga Lauri lubas, et ei lähe sinna enam mitte kunagi! 🙂

Mailis

Kohalik sõber

Kõik sai alguse sellest, kui kodus olemise viimasel päeval tulid meile külla Paula, Preet ja Laura. Paulal oli kaasas üks riidest õmmeldud ja liiva täis topitud geko, mille ta oli saanud eelmine aastavahetus Taid külastades. Kui saabus külaliste lahkumise aeg, siis üritas Robin veenda Paulat, et ta võiks geko temale laenuks jätta, millega Paula aga kuidagi nõustuda ei tahtnud. Robini suure pettumuse leevendamiseks sai lubatud, et kohale jõudes ostame talle ka ühe geko. Robini arvates pidi see olema veel Ämblikmehe mustriga. Huvitaval kombel oli geko talle niivõrd muljet avaldanud, et isegi lennukis tuli jutuks, et kohale jõudes peaks isegi juba enne uude koju minekut käima poest läbi ja geko ära tooma. Seda hoolimatud vanemad muidugi teha ei tahtnud ja isegi Robini igapäevastest järelpärimistest hoolimata sai ta oma geko alles mõni päev hiljem.

Selline ta on

Kui Robin muidu kaisuloomadest pole kunagi eriti hoolinud, siis uus sõber sai ka kohe temaga koos magama minna. Hommikuks oli aga geko voodi alla kukkunud või nagu me Robiniga arvasime, et äkki tahtis jalutama või peitu minna. Sellest juhtumist aga tekkis mure ja kui oli igahommikune basseinis käimise aeg, siis ei tahtnud Robin gekot käest ära panna. Lõpuks pidin andma ausõna, et geko vahepeal laualt kuskile ei kao. Ja nüüd peab sõber geko ka magama elutoas laua peal, sest mine tea, millal tal jälle plehku panemise plaan võib tulla.

Sõbrad

Ostukäru

Kui kord kasvan suureks

Enamlevinud kohalikuks transpordivahendiks on roller (sellele järgneb juba tõenäoliselt kastiga jeep). Kuna me tahame ka kohalikku massi sulanduda, siis sai meiegi esimeseks valikuks roller. Kuigi siin on tavaks ka terve perega (hoolimata laste arvust või vanusest) rolleril ringi sõita, siis meie ei ole suutnud euroopas tavaks saanud turvalisusnõuetest loobuda, et ise sama teha. Seega rentisime ühe rolleri kahe pere peale ja vähemalt esialgu sellest piisab. Rolleril on meil peamiselt kaks kasutusvaldkonda. Esiteks turult ja poest söögikraami toomine ning teiseks on vanemad lapsed avastanud rolleriga lõbusõidu tegemise võlud. Seda teist me teeme küll ainult koduümbruse väga vaiksetel teedel. Kaugemal poes aga käime tavaliselt kahekesi, kummastki perest üks esindaja.

Mootorratturhiir

Siin lähiümbruses pole küll ühtegi tanklat näha olnud aga siiski on kütuse ostmiseks väga palju võimalusi. Suhteliselt levinud on teeääres seisvad letid, kus bensiin on villitud ca 0,7L klaaspudelitesse ja maksab ca 1 eur tükk. Viimati Robiniga sõitu tehes tankisime näiteks kodutänaval väikse poekese juures, kus muidu ikka toiduasjad müügil aga lisateenistusena ka pisike bensiinivalik täiesti olemas. Ära sõitma hakates hüppasid veel poemüüja kaks väikest karvast koera ka rolleri peale ja keeldusid pikalt sealt maha tulemast. Nii, et ka koerad saavad siin edukalt rolleriga sõidetud.

Uuele ringile

Eluolu

Nagu ikka tavaks, alustaks ilmast rääkimisest. Üldine reegel on, et siin on palav. Hommik ja õhtu on veidi talutavamad, aga üldiselt ei tasu eriti väljas rabeleda, kui tahad särki kuivana hoida. Võib-olla see ainult paistab nii, aga tundub, et hakkab tasapisi ka selle soojaga ära harjuma ja enam see hull ei olegi. Kõrgetele temperatuuridele lisandub ka suur niiskus. Kui tavaliselt ujumisriided kuivavad mõnekümne minutiga, siis siin võid need jätta hommikul õue toolileenile ja avastada õhtul kergelt niisketena. Riiete kuivatamiseks kasutame nüüd iga toa laes asuvat tiivikut, mille alla pesuresti jättes võib riided ka kuivana kätte saada.

Superman ja tema kuri kaaslane

Kui muidu on Tais hetkel suuri probleeme üleujutustega (väidetavalt pidi pool Tai riisisaagist hävinud olema), siis meil on siiani vihma vähe sadanud. Välja arvatud ehk tänane päev, kus päikest vähem ja vihma rohkem oli. Kohalik vihmahooaeg peakski kohe-kohe algama. Eile öösel müristas ja lõi välku päris pikalt, samuti läks elekter mõneks ajaks ära. Ööd on siin mustad ehk selliseks olukorraks tasub taskulamp läheduses hoida.

Öine külaline

Esimese kuu elame kompleksis nimega Temple Gardens. Siin 6 ridaelamu tüüpi villat ühe hoovi/basseini ümber. Igas villas 2 magamistuba ja elutuba/köök. Bassein on selles mõttes hea, et ühes otsas piisavalt madal, et lastel seal hea mängida ja samas teises otsas ulatuvad varbad vaevu põhja.  Aias olevast elusloodusest oleme seni kohanud kohalikku musta värvi koera nimega Dam (pidi tähendama tai keeles must), ringi lendavaid sääski, sipelgaid, mõnda gekot, suuremat sorti sajajalgseid ja õhtul hilja kuskilt välja roomavaid tigusid.

Kohalik kalamees

Ekipaazid väljasõiduks valmis

Kohalesõit

Sõit oli umbes nii tüütu nagu seda ette kujutasime, või veidike veel tüütum. Meie pere noormehed olid tegelikult väga tublid, pidasid hästi vastu ning suuri skandaale ei korraldanud. Helsinki Bangkoki lend oli tõesti raske – lennuk oli täis, nii et unistus Johanile oma koha kauplemisest ei teostunud, nii aeles see suur volask meil terve tee süles ja Robin, kellel olid tegelikult kõige paremad tingimused mõnusaks uinakuks, tukastas ka vist ainult paar tundi. Aga uskumatul kombel paistis talle sellest täiesti piisavat, ülejäänud reisi oli täiesti rõõmus ja kraps. Bangkoki lennuks olime ise ka juba ennast kogunud ja lõpp läks kiiresti.

Helsingi lennujaamas

Tallinn-Helsingi, kõik on veel huvitav

Ega ka teisel perel väga palju teistmoodi läinud. Ühest küljest on kolmene Herta juba igati vastupidav reisisell, kes Bangkoki lennul kustus kohe pärast õhtueinet ehk siis poole kahe paiku öösel ning avas silmad siis, kui lennukis kuulutati hommikut ja hakati vastavat toidukorda serveerima. Vahepeal tuli tal lihtsalt aidata läbi une külge vahetada ja patja kord ühele kord teisele käetoele tõsta.  Uni oli siiski magus ja oleks ilmselt veelgi jätkunud, aga mis teha. Seni vaid voodis uinuda oskav Pätu seevastu pidi pärast kaheksatunnist üleväsitavat ülevalolekut, mis vist senise elu pikim, õppima süles kustuma, mida ta peale mõningast rööki ka tegi ja lasi end isegi kuni 6 kuustele mõeldud baby basketisse ringi tõsta (ükskord kah eelis vähesest kaalust). Varsti avastas ta siiski, et see on kitsas mis kitsas ja lennuki kuiv õhk pani nina kinni laskmata korralikult hingata. Nii tuli seda rööki iga veidi aja tagant ja kohati juba päris pikalt. Lõpuks tõstis Aivo ta nurka põrandale magama ja seal jätkus und tubliks 5 tunniks. Hommikul olid meie kõrval tipsutanud Soome onud Pätuga sama sõbralikud kui õhtul, mängisid lõbustuseks “kus on nina, kus on kõrv” mänge ja lohutasid Aivot, et ka nende lapsed on omal ajal korralikud reisiröökimised ära teinud. Ja eks neid tittesid röökis ümberringi teisigi. Igatahes kokkuvõtteks, paarinädalaseks reisiks sellist lendu titega läbi elada ei viitsiks, vähemalt kolmesega juba reisiks küll. Ja nii pikk lend on mõeldav ainult öisena, ei kujuta küll ette, mida muidu 10 tundi lastega lennukis teeks. Nii kaua ei jaksa keegi isegi multikat vaadata.

Amazing Thailand on tõesti väga palav – ja meie jõudsime kohale ju alles tund enne päikeseloojangut. Praegu, kohalik 9, on olemine juba selline, et higi pidevalt ei voola. Selline väga soine tunne on – hästi niiske ja pidev solin-mulin taustal. Lisaks veel väga imelik tundmatu hääl, mida võiks teha näiteks õlitamata suur külakiik.

Koh Samui lennujaam

Kohalik lennujaama transport

Ühe pere pagas

Noored saigi magama pandud kohalik 8 ehk siis eesti  4 päeval. Eks ole näha, mis kell öösel/hommikul silmad lahti tehakse. Söögi tõime endale lähedal asuvalt turult, euroopa liidu sanitaartingimusi need putkad muidugi ei läbiks aga söök oli igati hea ja ühe inimese ports maksis ca 40 bahti ehk siis 1 eur. Mainimata ei saa ka jätta imemagusad mangod, mis jätavad eestisse jõudvad vintsked kamakad kaugele maha.