Viimasel ajal on restoraniskäigud toidu osas suureks pettumuseks olnud (see on muidugi enda süü – järjest rohkem tahaks kohaliku söögi asemel head pastat, lasanjet jmt, et siis jälle tõdeda, et parem juba kohalik, aga korralik), seega teeme jälle palju rohkem kodus süüa, nüüd on see ka kõvasti lihtsam, varem oli palju kahe maja vahel jooksmist. Kellelt pott, kellelt pann, kellelt riiv jne. Ise tehes kisub ka ikka koduste söökide poole – eile tegime näiteks vana head ühepajatoitu (siiski ilma kaalikata, seda siin küll näinud ei ole) vana hea kurgisalatiga. Mõnus.
Väljas käies tundub praegu kõige ahvatlevam hoopis lihtne turu- ja tänavatoit, tavaliselt võtame kana- ja sealihavardaid ( sibula, tshilli, tomati ja ananassiga, nämm), need on tõesti maitsvad ning lihaosa sobib hästi ka lastele. Näiteks üleeile lõunal rannas tulid meie mõnusad kanavardad sellisest liikuvrestoranist.
Ning magustoiduks oli arbuus eriti nutikalt ujuvlahvkalt.
Õhtul tõi Aivo meile esimest korda kuulsat haisuvilja duriani maitsta. Ükskord Johaniga ringi jalutades avastasin, et durianid on meil ka kodutänaval täiesti olemas.
Aga meie naabriaias raksus ei käinud, proovisime juba kenasti puhastatud ja pakendatud viljaliha.
Ja haisu ei mingit, samuti pole hirmsat mädanenud sibulate, tärpentiini ja trennisokkide lehka (nii kirjeldab seda Wikipedia) tunda olnud Tesco puuviljaletis, kus neid puhastatakse ja pakendatakse. Ometi oli Malaisias, kus durian on lausa rahvuspuuvili, mitmel pool näha silte, et sellega sisenemine keelatud. 🙂 Aga kuidas siis maitses? Nagu oleks ananassimaitseainet ja suhkrut natuke liiga palju pandud, tulemuseks lääge HubbaBubba, teist korda kindlasti ei taha.
Ja veel teemaväliselt värskeid uudiseid, sellist tegelast nägi Lauri hommikul aiapeal. Kas tõesti skorpion? Igatahes saan googeldades teada, et “The scorpions in Thailand do have poison, however it is so mild that it is comparable to the sting of a bee or a wasp. The sting is painful but harmless.”, nii et muretsemiseks pole põhjust.
sulpstais 