Jälle elusloodusest

Mida kõike me vahepeal siin oma aias näinud pole – suured viinamäeteod seksimas, sisalike võitlus, piraka musta ämbliku surmaheitlus ning ärasöömine…  Kõige ebameeldivamad on siiski kokkupuuted hiidprussakatega. Kodus oleme neid kohanud kaks korda, kõigepealt vetsus ja umbes nädala pärast vaatas üks vunts mulle kuivainekapi ust avades vastu (senise reisi kõige kriipim hetk). Kohe läksime Ianiga rääkima, et kus siis see igakuine pest control on, mida ta kunagi alguses mainis. Täna jõudski pritsimees kohale. Vahepeal otsustasin siiski, et parem aegajalt paar prussakat laiaks litsuda, kui selline maskis mürgitaja oma kodu kallale lasta, nii et palusime tal aiaga piirduda. Repliigi korras lisaksin veel, et lugesin eile Art Cafes, et friteeritud prussakad on Kirde-Tais hinnatud snäkk, aga turistidel soovitati seda mitte maitsta, sest prussakad on tõenäoliselt surnud mürgitamissurma ja see mürgiamps jõuab kenasti ka sööja kõhtu.

1.advent

Kui Eestis advendipühapäevad mul tihti üldse meelest lähevad, tähistamisest rääkimata, siis siin tundus see esimene kuidagi väga tähtis, meenutus millestki kodusest ja toredast. Plaanerisime mitu päeva, kes mida teeb ja toob. Lõpuks oli õhtusöögimenüüs selline ebatraditsiooniline jõuluroog nagu pitasai erinevate täidistega ja mina tegin piparkoogimaitselise (maitseaine oli meil targu kodust kaasa toodud) porgandikoogi.

Lõpetuseks väike advendisulps. 🙂

Viisajooks

Tais on kummalisi seadusi. Üks nendest puudutab näiteks kangema alkoholi müüki – see on keelatud vahemikus 15.00-17.00, kui sa just ei osta vähemalt 10L korraga. Miks sellised kellajad ja kogused, on siiani teadmata. Turistidele on aga suuremaks peavaluks kohustus vahepeal riigist lahkuda ehk teha visa run. See puudutab muidugi neid, kes soovivad siin veidi pikemalt olla. Meie saame siin oma viisadega olla 60 päeva, siis peame minema kohalikku immigratsiooniametisse, kus neid saab umbes 200 euro eest veel 30 päevaks pikendada. Pärast seda 90 päeva ei ole meil enam muud võimalust, kui teha viisajooks, mis tähendab tavaliselt naaberriiki minemist ja seal uue viisa taotlemist, mis annab järjekordse 60+30 päeva. Isegi siin pikalt kohapeal elanud majahaldur Ian naases just hiljuti ühelt järjekordselt viisajooksult. Jääb arusaamatuks, miks Tai riik ei küsi viisa pikendamise eest lihtsalt siin kohapeal raha vaid kingib need suured summad lennufirmadele ja naaberriikidele.

Johan viisajooksu harjutamas

Meie viisajooks toimub jaanuari keskel ja paar päeva tagasi sai ostetud lennukipiletid Kuala Lumpurisse, Malaisiasse. Internetis Kuala Lumpuri kohta infot otsides hakkab tunduma, et päris maha visatud raha see lõpuks ei ole ja saab ühele Aasia suurlinnale (suurlinn on ta küll rohkem Euroopa mõistes, Hiina mastaabiga ei maksa võrrelda) pilgu peale visata.

Meie kodu ja naabrid

Esimeseks kaheks kuuks on meie koduks kahe magamistoaga majake Temple Gardens resortis: http://www.templegardens.co.uk/gallery.htm. Vaatasin linki otsides ise ka seda galeriid ja nagu ikka, näeb siin piltidel kõik uhkem välja. Aga kindlasti pole ka põhjust nuriseda – see kompleks on umbes kümme aastat tagasi ehitatud ning näitab esimesi väsimuse märke, kuid kuna ühed osanikest, Ian ja Andy, siin igapäevaselt aeda kõpitsevad ja külaliste muredega tegelevad, on see koht siiski väga hästi troopilistele oludele (niiskus, kõrvetav päike, suured tormid ja paduvihmad) vastu pidanud. Ian ja Andy on vahvad sellid – umbes neljakümnesed britid, üks endine ehitaja ja teine lastepidude DJ, kes tulid Taisse õnne otsima ja paistab, et on selle siin ka leindud, mõlemal on kohalikud naised, Andyl ka kaheksakuune laps ning elu on lill. 🙂

Meie maja

Aed

Temple Gardensis on elu väga rahulik (vähemalt detsembri keskpaigani, siis on käes peak season ja kõik kohad väidetavalt packed), hetkel on kuuest majast hõivatud neli, lisaks meile elab siin veel üks vene ja üks prantsuse pere.

Vene pere on Tais elanud juba üle kümne aasta, Koh Samui oli pereema Natasha sõnul nende jaoks love at first sight. Pereisa Antonil on siin oma väike turismiäri, tegeleb jõukate venelastega, Natasha paistab olevat koduperenaine ning kolmene Nastja käib kohalikus lasteaias. Johan on Nastja suur fänn, nagu ma juba kirjutasin, oskab ta väga kenasti tema nime öelda ning tihti ohkab seda täiesti ootamatutes olukordades. Näiteks ärkab hommikul üles ja hüüab esimese asjana Nastja, Nastja, Nastja! 🙂 Kahjuks ei ole vaimustus vastastikune, Nastjat paistab kõige rohkem huvitavat Robin, aga see on vist loodusseadus, et alati endast vanemaga tahetakse mängida.  Igatahes on tegu väga toreda perega, kes ei vasta sugugi stereotüüpsele ettekujutusele kõik maailma turismipiirkonnad hõivanud hozjainitest. 🙂 Nad on olnud ka hindamatuks nõuannete ja juhiste allikaks, tänu Natashale oskame minna Art Cafesse, teame, kust saada maitsestamata jogurtit jne.

Johan ja Nastja joonistamas

Prantslastega (mees ja naine neljakümne ning viiekümne vahel ja nende pubekas poeg) me nii palju suhelnud ei ole, korra käisime nende Lamai Cafe del Mari kohvikus. Ja saime teada, et nad lihtsalt otsustasid Prantsusmaalt ära tulla, kolisid Koh Samuile, ostsid suvel Lamais rannakohviku ja peavad nüüd seda („for a few years, who knows what’s next“). Nii et ka elu teises pooles pole liiga hilja teha mullistavaid pöördeid, jeei! 🙂

 

Mida meil Viisus poest ei saa

Viimati Aivoga Makros käies tegin põnevaimatest paladest pilti, kõige ägedamaid asju näeb loomulikult kala- ja lihaletis.

Ning juba saab ka jõulupuu koju viia. Valikus harilik ning lumine. 🙂

Argipäev

Nüüd on siis kauaoodatud-kardetud vihmahooaeg tõesti kätte jõudnud – juba viiendat päeva sajab palju (mitte küll kogu aeg) ning väljas on vist umbes sama hall, nagu praegu Eestis. Lihtsalt 30C soojem.  🙂

Pärast pikka kodusolemist ongi hea võimalus kirjutada sellest, milline näeb välja üks harilik kodupäev, mida on meil tegelikult ju palju rohkem kui tegusaid ja huvitavaid autopäevi.

Meie peres on nii, et esimene ärkaja Johan virgub harilikult vahemikus 6.30-7.30 ning üks meist tuleb temaga alla, teine saab veel tunnikese magada. Lastele teeme putru, Eestist kaasavõetud Veski Mati kraam on otsas ja menüüs  ainult kohalikust toorainest kaerahelbepuder. Meie enda hommikusöök taandaarenes vahepeal täiesti  igavateks vorstisaiadeks, sest polnud lihtsalt aega ja jaksu midagi asjalikumat otsida, nüüd on saiakatted juba mitmekesisemad. Huvitav,  et kohutavat musta leiva igatsust veel küll tekkinud ei ole. Aga kui isu väga suureks läheb, siis peaks siin saarel olema üks sakslaste bakery, kust seda ka saab.

Umbes poole kümnest jõuame basseini sulistama,  Johani panen tuttu tund aega hiljem. See mees vajab ikka veel kahte und päevas. Jaanika arvas, et tropical fatigue (ei ole mingi kole haigus, lihtsalt suur väsimus troopikas).

Enne kahtteist läheb üks meestest toidujahile. Lõunasöök tuleb meil kas turult, putkast nr 4 või siis Art Cafest, kus see on kaks korda kallim, aga kindlasti ka kaks korda toitainerikkam (pruun riis, palju aedvilju). Tavaline noos on kaks riisi ja kahed nuudlid. Lõpetuseks mõnus puuviljasmuuti või arbuus.

Umbes kahest proovime ka Robinit magama panna, mõnel päeval ta jääb ja mõnel mitte, aga ühte rahulikku pikutamistunnikest proovime igal juhul juurutada, tuleb kasuks ka teistele pereliikmetele.

Sel ajal toimub ka rolleriga poeskäik (seda teeme umbes üle päeva), tiimis on mõlema pere esindajad, kas siis Jaanika-Lauri või Aivo-Mailis. Viimasel ajal on meie lemmikuks saanud hulgilaomoodi Marko, seal on väga hea aedvilja- ja kalavalik, samuti on see ainus pood kus juustude hinnad on väähegi talutavad.

Nelja paiku läheb Johan uuesti magama, siis proovin ma tavaliselt korraks kodust välja saada, olgu siis kasvõi Art Cafesse piparmünditeed jooma.

Õhtusööki teeme koos, tavaliselt naised köögitoimkonnas ja mehed lastega kas basseinis või toas hängimas. Kui alguses üritasime ikka vankritega Fisherman´i õhtust sööma jalutada, siis nüüd on vahepealsed autopäevad meid nii mugavaks teinud, et enam väga ei taha. Sest kas just suisa ohtlik, aga väga ebameeldiv on küll oma vankriekipaazhiga sõidutee servas, suured jeebid ja miljon rollerit mööda võristamas, kõndida.

Heal juhul üheksaks on vaikus majas, kui veel jaksu on, siis vaatame mõne osa Modern Familyt ja tuttu. Viimasel kahel õhtul oleme katsetanud Mojitode tegemist, aga tulemus on olnud kuidagi maitsetu. Võib olla kasutatakse siin maitsetugevdajaid isegi jookides? 🙂

Kaks viimast päeva pildis

Viimased kaks päeva oleme jälle autoomanikud olnud. Kuna on selge, et kirjutamine meil siin väga hoogsalt ei suju, katsetame seekord fotoreportaazhiga.

Eile hommikul sõitsime avastama järjekordset uut randa, seekord Lamais. Lamai valisime sellepärast, et Aivo sai jutule meie prantslastest naabritega, kes meid oma sealsest rannarestorani kaema kutsusid. Autosse pressisime me ennast nii:

Rand ilus nagu ikka.

Ainult puid oleks võinud rohkem olla, lapsed paigutame alati sinna alla mängima, et karm päike kellelegi liiga ei teeks. Sel korral pidime kaheksakesi ühe puu alla ära mahtuma, lisaks käisid veel ka igasugused rannakaubitsejaid meid seal piidlemas.

Teisel pool puud pikutas vahva papi, Lauri viiekümne aasta pärast. 😉

Mina tähistasin ühe kuu möödumist reisi algusest esimese meresujumisega. Jah, mõned asjad võtavad aega.

Prantsuse naabrite Cafe del Mar oli väga tore koht, üldiselt pole siin mõtet nö kodust sööki (pitsad, pastad, lasanjed jne) tellida, sest neid ei osata teha. Ajapikku oli aga tekkinud juba suur igatsus mõnusate pastaroogade järgi ja seal saimegi prantslaste näpunäidete järgi tehtud väga maitsvat toitu. Hea võimaluse jättis kasutamata vaid Lauri, kes tellis Vietnami lihapallid (mis teisalt oli siiski ka nagu kodune söök, sest maitses täpselt nagu Sirje kotlet):

Tagasiteel sain mina väga ihaldusväärsele koha, ette, autojuhi kõrvale. Võrreldes tagareaga on see tõeline vaikuse ja rahu oaas – ei mingit siplemist, togimist, näpistamist, nuttu ega röökeid.

Täna hommikul otsustasime kindla peale välja minna ja valisime vana lemmiku Choeng Moni. See on olnud üks mõnusaimatest randadest – pehme liiv, pikalt madal merepõhi ja palju puid, mille alla lapsed tegutsema istutada.

Seal on meil ka juba oma lemmikmassöörid. Nad on väga toredad, oskavad suhteliselt hästi inglise keelt ja tõesti teevad head massaazhi. Kui uskuda lakke, palmilehtede vahele teibitud diplomite koopiaid, siis pole nad ka päris isehakanud tegelased.

Kaks õhtut järjest oleme käinud oma uues lemmikrestoranis, Maenamis asuvas Dalai kohvikus (loomulikult Elina soovitusel). Oma fotopostitusele mõeldes meelitasin täna kõiki eriti nunnu-piltidele. 🙂

Johanist

Veidike jälle Johanist – tema on siin see, kelle areng on silmaganähtav, teiste kohta pole mõtet iga kahe nädala tagant update-i teha, mina näiteks olen vahepeal ainult ühe sõna ära õppinud – Sawadee Kha (tere), aga seda ka ei kasuta.

Johani uued sõnad:

Kuu

Kuu (kuum)

Aua (juua)

Täta (tita, seda ütleb ta ka enda kohta)

Kohv

Auto

Papa (Pärtel)

Nastja (huvitav, et kuigi noormehe sõnavara ei küündi vist veel kolmekümne sõnaningi, oskab ta ometi väga ilusti öelda kolmeaastase naabritüdruku nime, natuke lihtsustatud versioonid on tal ja Herta ja Pärtli nimest, aga Robini kohta ei ole ta veel midagi välja mõelnud).

 

Tulevane tuumafüüsik

Johanile meeldivad kohutavalt koerad ja kassid (kõik on auad), raske on teda neist eemal hoida. Meie kodu koeri (Dam ja Basta, kirjapilt ise välja mõeldud) lasen ma tal paitada, aga igasugustest tänavatel vedelevatest volaskitest üritan ikka eemale hoida, nii suurt arenguhüpet ma oma mustuse-, bakterite- ja parasiitide hirmu ohjamisel veel teinud ei ole (aga edusammud on suured!).

Omad rajad

Oma kohtade leidmine on natuke stressitekitav ja natuke põnev, tüütu, kui mitmeid kordi järjest aia taha läheb. Vahepeal tundus näiteks söögikohtade osas, et no järjest pettumused, kaua võib.

Nüüdseks aga on meil välja peilitud oma kohvik ja shokolaadikook (see on tõesti väga tähtis! :)). See on üks väga armas Art Cafe nimeline kohake, mille suureks plussiks on ka asukoht – sinna on võimalik kümne minutiga jalutada.

Fishermanis on meil oma restoran, kus linnas käies peaaegu iga kord sööme, nimeks Sambora Tropicana. Autoga ringi sõites leidsime paar toredat randa, kuhu kindlasti tahaks tagasi minna.

Toidupoodidest sottisaamine on olnud kõige keerulisem. Valikuid on kolm: Briti Tesco, vist kohalik Big C ja hulgilaolaadne Macro. Aga kuna kõigis kolmes on valik palju väiksem kui harilikult (ikka üleujutuste pärast) ning mõned asjad saavad vahepeal üldse otsa, siis on väga raske aru saada, et kust mida saab ja kombineerime kõiki kolme.

Lauri ja Aivo on naabri-Natasha soovitusel endale ka mõnusa ja soodsa massaazhikoha leidnud, meie, jalakäijate jaoks jääb see paraku kättesaamatusse kaugusesse. Meile väga lähedal asub imekena Sundays Sanctuary Spa, aga see on sagedasti väisamiseks liiga kallis. Mina katsetasin korra ka peatänava massaazhi, aga selle kvaliteeti saaks seletada ainult asjaoluga, et massööriks oli maskeerunud koristaja. 🙂 Just selline teooria mul oligi, sest esialgne massöör läks paari minuti pärast ära ning lõpuks avastasin, et masseerinud oli mind hoopis vanaproua, kes kõigepealt linade vahetuse ja muu taolisega tegeles. Nii et selles vallas otsingud jätkuvad.

Üks tähtis oma koht, mis leidmata, on mänguväljak või mängutuba. Aga nendega on siin kehvasti – mänguväljakuid minu teada ei ole üldse ning mängutubasid üks või kaks kaubanduskeskustes. Eelmisel nädalal otsisime suure ootusärevusega Tesco mängutoa üles, aga no tule taevas appi. Neil on siin laste mängudest ikka hoopis teistsugune ettekujutus.

Nii me siin siis käime ja katsetame – tulime küll vaheldust otsima, aga seame kiirelt oma kindlad rajad sisse.

Nanna

Ühel õhtul avastas Johan kapi pealt kujukese ja ütles selle kohta otsustavalt: “Nanna”. Aga kumb?