Täitsa kummaline on nüüd Eestist siia blogisse tulla, sattusin kohe nostalgiliselt pilte vaatama – küll ikka oli tore aeg. 🙂
Veel üks hiina latern – selle lennutasime õhku viimasel õhtul, vahetult enne lennukile minekut.
Ja viimased klõpsud Samui lennujaamas.
Aga kirjutan siis veidi ka Taijärgsest ajast. Kojulend läks meil sel korral isegi lihtsamalt, Johan jäi magama juba esimesel Samui – Bangkok lennul ning magas Lauri õlal maha kogu Bangkoki lennujaamas traavimise (aega järgmisele lennule jõudmiseks oli vähem kui poolteist tundi) ja pikalt veel Helsingi lennukis ka. Bangkokis uurisime, et kas Johanile oleks võimalik ka oma koht saada. Seda me ei saanud, lennuk oli täis, küll aga pakuti meile hoopis baby basketit. Ise poleks selle pealegi tulnud, et oma volaskile korvi küsida, tegelikult on see mõeldud kuni 6kuustele lastele. Aga sobis väga hästi ka suurt kasvu kahesele. 🙂 Seadsime ennast mõnusasti esimesse ritta ja Johan magas siis jalad üle ääre oma väikeses basketis, pikalt alguses, vahepeal oli paar tundi üleval ning siis maandumiseni jälle põõnas. See oli tõesti suur edasiminek võrreldes oktoobrikuise lennuga, kui me teda Lauriga kordamööda öö otsa süles hoidsime. Aga kuigi sel korral oli lihtsam, on pikk öölend ikka väga kurnav, kui me kunagi veel midagi sellist peaksime ette võtma (mida aasta-kahe jooksul tõenäoliselt ei juhtu), siis 3+ vanuses lastega, kellel on juba püsivust paar multikat ära vaadata ja vahepeal natuke raamatut värvida vmt, on päeval lennata ilmselt valutum.
Helsinkisse jõudes oli juba täitsa kodune tunne. Ja külm. Aga päike paistis nii mõnusalt, et kohe oli aru saada: kevad! Sealt edasi Tallinnasse ja Tartusse läks juba kiirelt ja lihtsalt. Oma koju oli uskumatult tore jõuda. Kõik oli nii ilus ja puhas ja vaikne ja rahulik. 🙂
Kuid idülli nautimiseks polnud pikalt aega: juba järgmisel hommikul läks Lauri kolmeks päevaks Tallinnasse kooli, pühapäeval jäid Robin ja Johan kõhuviirusesse, eile, kui lastel juba parem, meie Lauriga ka. Nii et see haigusteõudus, mille eest talveks ära põgenesime, läks kohe jälle täie hooga lahti, ju tulime ikka veidi liiga vara tagasi. Igatahes täna on kõik juba veidi kabedamad.
Lastel on kodus tore. Robin jõudis enne haigeksjäämist juba Paula ja Atsiga mängimas käia ja nüüd on ta teist päeva ülirõõmsalt lasteaias. Ja Johanil on ka kodus oma mänguasjadega ikka rohkem sahmerdamist, praegu meeldib talle legodest „suuri jalgu“ ehitada ja potis legosuppi keeta. Vahepeal ta küll teeb ettepaneku teha „uju“ või minna „anda“, aga seda nii muuseas ja mingit suurt pettumust ei järgne.
sulpstais 