Kõik on uus…

Vahepeal on kiired ajad olnud – 19. detsembril kolisime oma uude koju. Lisaks sellele saabus nädal aega tagasi meile üllatuskülaline Salme, kes on siinsesse üksluisesse pereinimeste rutiini toonud palju vaheldust meid kordamööda Chawengi ööelu kaema tirides.

Kirjutan nüüd natuke meie uuest kodukesest ka. Elame ikka Fisherman Village’i läheduses, aga mitte enam päris jalutuskaugusel, seega on meil Jaanika perega kahepeale ka jaanuari keskpaigani auto renditud. Meie majad on nüüd palju kõrgemal ja huvitaval kombel sajab kohe palju rohkem. Vanas kodus vaatasime ka tihti, et kui meil oli ilus ilm, siis mäe kohal oli tume pilv ja paistis sadavat. Ja siinne kompleks on meie Khao Phra küla viimane – kahel pool laiub juba dzhungel. Mis on natuke lahe, ja natuke jube ka miskipärast.

Meie kodu

Vaade koduukselt

Palmisalu üle tee

Papaiad

Kookospähklid

Kenad prisked banaanid, mis toas kindlasti juba paari päevaga söögikõlbulikuks saaksid

Kodumetsa teema tõmbaksin aga kokku ühe õduspildiga. Eile õhtul näitas Jaanika mulle kõige suuremat ja hirmsamat ämblikku, keda siiani olen näinud. Võrk on tal meie tänaval, elektrijuhtmete vahel. Ta jättis mulle nii sügava mulje, et öösel nägin teda kohe unes. 🙂 Ja lähedalt pildistada oli ka täitsa kõhe, ta vaatas mind nii hoolega, vist jättis häirija näo meelde. Aga Jaanika teadis ka öelda, et Tais ei ole ämblikud mürgised, halvimal juhul on nende hammustus midagi mesilase sutsaka laadset, nii et loodame, et tal on õigus. Ja siit ta tuleb (on umbes 10-12 cm suurune):

Aga nüüd lõpetuseks veel ühel helgemal teemal, millest 24. detsembil lihtsalt mööda hiilida ei saa – jõulud. On selge, et rendimajas Tescost ostetud plastikkuuske ehtides (kolmekümnest kraadist rääkimata) mingit jõulutunnet tekkida ei saa, seega oleme võtnud väga rahulikult, sel aastal on asjad lihtsalt teisiti ja küllap aasta pärast ootavad meid jälle ühed päris jõulud ees. Päris kõike pole me siiski ära jätnud – kaks nädalat käisid lastel päkapikud, täna teeme Jaanika pere ja Salmega mõnusa õhtusöögi, jällegi ei punnita midagi eriti jõululikku, plaanis on lihtsalt ahjuliha- ja juurikaid, salatid ja esimest korda ostsime ka veini. Ning lapsed saavad õhtul ka mõned kingitused, see on veel väljatöötamisel, kuidas jõuluvana need kohale toimetab.

Ahjaa, tahtsin veel paari sõnaga rääkida jõulupeost, kus lastega eile käisime, et jõuluvana nägemise linnuke ikka kirja saada. Pidu toimus saare ainsas nö iseseisvad mängutoas (ülejäänud kaks on kaubanduskeskustes), kus ka sünnipäevade ja muude pidude pidamise ruumid. Kohal oli vast paarkümmend last, pidu juhtis ja jõuluvana mängis meie Temple Gardens’i manager Andy ja oli väga kummastav, täielikus vastuolus Eestis leviva Jesper Juuli vaimuga, kuidas kogu aeg hinnati lapsi – seina peal oli suur tabel, kuhu iga tegevuse eest punktid kirja läksid, et need siis lõpuks kokku lugeda ja võitja selgitada. Kõigepealt oli hulavõistlus, no ok, selle hindamine ei tundugi nii veider, aga siis tantsiti ja ka selle eest sai igaüks Andylt hinde tabelisse ja hiljem ka tiigriga (kes enne jõuluvana saabus) suhtlemise eest. No väga jabur, endal oleks küll kohutav sellisel peol olla, kus iga sinu sammu jälgitakse ja peo lõpus saad teada, mitu punkti oma käitumisega oled teeninud.

Oma hüpliku postituse lõpetuseks lisaksin meie aias tehtud jõuluvärvides pildi. See on meie jõulutäht täna!

Mütaki

Paljud inimesed unistavad tõenäoliselt palmi all pikutamisest. See võib aga osutuda üheks väga ohtlikuks ajaveetmismooduseks, sest siin saarel igal pool kasvavad kookospalmid annavad olulise osa surmaga lõppevatest õnnetusjuhtumitest.  Kõigile rahustuseks võib küll öelda, et üldiselt on turistide külastuspaikades palmid kookospähklitest turvalisuse pärast puhastatud. See eest täna ranna ääres süües (siiski turvaliselt katuse all) kõlas äkki meie lähedal üks kõva mats. See oli piisavalt tugev, umbes nagu telliskivi oleks mitmendalt korruselt alla kukkunud. Matsu põhjustajaks oli meist vast umbes 10m eemal lebav võimas kookospähkel, mida ka pildil näha võib. Nii, et kõik palmidest unistajad – laske enne jõuluvanal omale üks korralik kiiver tuua.

Massaazhist

Mõtlesin, et olen nüüd juba piisavalt erinevaid massaazhikohti külastanud, et sel teema natuke sõna võtta. Nö luksuslikumat (kuigi võrreldes siinsete viietärniresortidega on tegemist ikka üsna lihtsa ja soodsa kohaga) otsa esindab meie Sunday’s Sanctuary, vahepeale jäävad tänava- ja rannamassaazh ning eile külastasin kohalikele mõeldud salongi, millest odavamalt vist enam ei saagi – tund tai massaazhi maksis seal umbes 5 eurot. Aga koht oli täiesti puhas ja viisakas, seda soovitas meile kunagi naabri-Natasha ning Aivo ja Lauri on seal varem mõned korrad käinud.

Tai massaazh ei ole mingi mõnulemise värk – kohati tallutakse ja muljutakse üsna tugevalt (vahepeal on massöör neljakäpakil, vahepeal istudes sul seljas :)), natuke on painutamist-venitamist ja mõned standardvõtted on päris ebameeldivad, näiteks sõrme- ja varbaliigeste lahti raksutamine, iik, tean seda nüüd juba karta ja lähen nii pingesse, et midagi ei raksu. Mõnikord antakse küll kõigepealt valida, et kas soft, medium või strong, aga mulle on jäänud mulje, et väga suurt vahet see ei teegi. Huvitav on ka see, et alati käivad nad terve keha üle, isegi kui ainult head-neck-shoulders võtta. Ei tea, kas neil on raske väljakujunenud rutiinist lahti lasta või on see selline holistiline lähenemine, et alati peab tegelema kogu kehaga… Kui aga puhtalt mõnuleda tahta, siis tasub võtta foot massage, see ei sisalda mingeid ootamatuid tirimisi-tõmbamisi, eile paistis, et see on ka kohalike meeste lemmik (ühtegi naisklienti ei olnud, ja loomulikult ka mitte ühtegi meesteenindajat, kui meie meeste hulgas elevust tekitanud imeilus ladyboy välja arvata).

Suur vend

Haigused on vist selleks korraks läbi ja on veidi rohkem aega postitamiseks. Nii, et mõni sõna ka Robinist.

Robini viimane juuksuriskäik oli kuskil suve lõpus ja siinses kliimas muutus suur parukas suhteliselt tülikaks, eriti kuna Robinile ei meeldi ka juustepesu. Kohalikke juuksurikodasid on muidugi palju (üks näiteks sealsamas toiduturul, puuvilja- ja lihalettide hulgas), kuid seekord kasutasime kodust kaasavõetud masinat.  Tulemust võib imetleda allpool toodud piltidel.

Hiljuti sai Robin endale ühe uue sõbra juurde. Nimelt saabus siia meiega samasse kompleksi uus ports eestlasi ja ühes nendega ka Robinist veidi vanem Joosep. Küllap oli Robin igasugu poistemängudest puudust tundnud, igatahes läks kohe suuremaks luuramise, sõja, tähesõdalaste jne mängimiseks. Robini kahjuks on Joosep veel natuke Eesti ajas kinni ehk ärkab hommikuti oluliselt hiljem ja sellel vahepealsel ajal käiakse aegajalt sõbra akna all luuramas, kas keegi on juba ärganud.

Johan üks aasta ja kaheksa kuud

Täna saab Johan aasta ja kaheksakuuseks ning selle tähistamiseks siis jälle väike temateemaline postitus. Uusi sõnu on lisandunud nii palju, et ei jõua neid siin üles lugema hakata, tähtsaimad on aga kindlasti “eitaaa” (mida ma nüüd kümned ja kümneid kordi päevas kuulma pean) ja “jaa”. Seega saab juba päriselt suhelda, mitte ainult noogutuste-pearaputustega. Ja mis veelgi toredam – Nastja mõjutusel on lisandunud ka uued keeled. 😉 Näiteks mõnikord ütleb Johan “jaa” asemel hoopis “daa”. Ja kuna Nastjale ei meeldi oma asju jagada ja ta huvilistele alati väga kurjalt peale hüppab, oskab Johan öelda ka inglise keeles “no-no-no”.

Muidu Johan nagu Johan ikka – tegus, otsusekindel, kärsitu. Nüüd juba enam-vähem terve, ainult veidi tatine veel. Ikka veel meeldivad talle väga gekod ja muud väiksemad mutukad ja ussid. Ja kuna oleme teda ka juba rohkem arvuti taha istutanud, et veidi vaba aega juurde saada (jah, tean, et ideaalses maailmas ei tohiks alla kaheaastastele lastele multikaid näidata), siis saan välja tuua ka tema lemmiksaate – Tweenies.

Täna käisid Johanil esimest korda elus päkapikud. Päkapikud on siin troopikas tõesti väga laisad olnud, alles nüüd loivasid kohale. Siinne keskkond on nii jõulude-kauge, et me lihtsalt unustasime pidevalt Tescos päkapikupilguga ringi vaadata. Igatahes oli esimeseks kingituseks väike tõetruu plastikpõrnikas, millega me loodame siin veel nii mõnegi inimese poolsurnuks ehmatada. 🙂

Ainult halvad uudised

Nüüdseks on mõlemas blogis vist rekordiliselt kaua vaikus valitsenud, põhjuseks see, et haigused on meid ka siin üles leidnud. Reedel jäi Jaanika palavikku-nohusse-köhasse ning eile, kui temal juba parem hakkas, olid järgmisteks palavikulisteks Herta, Robin ja Johan (täna on Robin ja Herta juba päris kabedad, aga Johanil peame ikka aeg-ajalt palavikku alla võtma). Lauri tunneb ennast ka kehvasti ning Aivo diagnoosis endal kõrvapõletiku ja sõitis apteeki antibiootikumide järgi, nii et hetkel oleme ainult meie Pärtliga (veel) terved.

Tänu viirustemöllule oleme olnud ka erakordselt kodused ning ainukeseks uudiseks viimase pooleteise nädala jooksul on see, et meie prantsuse naabritel varastati arvuti ära.  See oli minu jaoks täiesti rabav uudis, sest olin elanud mõnusas teadmises, et siin on väga turvaline ja pidanud Lauri ettevaatusabinõusid, näiteks Jaanika ja Aivo juurde kõrvalmajja minnes ukse lukustamist, täielikuks ülepingutuseks. Meil on siin ju nii väike kompleks, kõik tunnevad kõiki, naabrivalve töötab täiega, iga võõras hakkaks kohe silma, õhtuti on kõik kodus, tuled põlevad… Siiski, tuleb välja, et vargapoisid on siin väga jultunud – arvuti pätsati alt elutoast ära, kui prantslased ise ülevalkorrusel olid. Nii et oleme tegelikult õnnega koos, et vaatamata oma naiivsusele ja hooletusele ikka kõik asjad alles on. Edaspidi juba palju ettevaatlikumad!

Plussid ja miinused

Oleme nüüd juba peaaegu poolteist kuud Koh Samuil elanud ja selle ajal jooksul on enam-vähem selgeks saanud, mis siin on ja mida siit oodata ei tasu. Olen oma peas kokku pannud sellise nimekirja.

OLEMAS:
Kahtlemata kõige tähtsam – imeilus ilm ja kui detsember selles vallas suuri ootamatusi ei too, siis on selle aasta mussoonide hooaeg möödunud erakordselt valutult;
Palmipuudega postkaardi-rannad igale maitsele;

Lamai rand

Maitsev ja suhteliselt odav tai toit;

Palju superhäid puuvilju, sh nii vanad lemmikud nagu banaanid, mangod, ananassid, arbuusid ja papaiad oma parimas vormis kui ka paljud uued, mida ma küll ainult turul piilunud olen ja maitsa veel pole tihanud. Aga aega on! 🙂

Mõnus ja taskukohane massaazh, eriti äge on seda nautida rannas, väike meretuuleke puhumas ja lainesoundtrack taustal. Massöörid on, ainult ühe erandiga, olnud väga sõbralikud, soojad ja täitsa kenasti inglise keelt osanud, nii et saab nendega veidi ka siinsest elust ja olust juttu ajada.

PUUDU VÕI PUUDULIK:
Jalutamisvõimalus, mis muudab meie autovabad päevad üsna ühekülgseks. Kõnniteid kas ei ole või on need nii kitsad, konarlikud ja üllatavad aegajalt mõne elektriposti vmt takistusega, et vankritega ringi liikumine on väga vaevaline, mistõttu me siin ka peaaegu ainsad sellised veidrikud oleme;
Meie mõistes huvitavad, puhtad ja vahvad kohad, kuhu lastega aega veetma minna.  Paradise Park on ära nähtud, ainsaks tulevikuplaaniks oli saare allosas asuv liblika-tiigri-krokodillikombo, aga ka sellele plaanile tõmbasid meie hiljutikohatud rootslased vee peale – olevat jama, mõttetult kallis, pole mõtet minna. Üldiselt tundub nii, et see, mis siin on normaalne, mõjub meile ikka koleda loomapiinamisena, pole tahtmist oma lapsi viia nendesse räpastesse kohtadesse, kus poolnäljas loomi (et nad turistide pakutud söögi peale võimalikult põnevalt ja krapsakalt kargaksid) suurte raudkettide otsas peetakse. Mul on kogemusi ainult elevantide ja ahvidega, aga netist loetu põhjal  võib vast öelda, et sama nukker on seis igal pool.
Lisaks erilisematele kohtadele, kuhu aeg-ajalt väljasõite korraldada, pole siin ka harilikku, lastega perele igapäevaselt vajalikku parkide-mänguväjakute-mängutubade võrgustikku.
Maitsev ja suhteliselt soodne harjumuspärane toit (mis on muidugi arusaadav, siiski ei tähenda see, et me sellest puudust tunda ei võiks).  Väljas süües ei ole mõtet pastasid ja pitsasid võtta (kuigi menüüs on need enamasti olemas), sest neid ei osata teha (ja jällegi pean rõhutama, et see ongi ju normaalne, samamoodi nagu eesti kokkadel ei taha aasia toidud eriti välja tulla). Ning poes on turistide jaoks sissetoodud toit harilikult mitu korda kallim, kui meil kodus.
Ning lõpetuseks – tunnen puudust kindlustundest, et elekter EI LÄHE kohe ära. Üldiselt kaob elekter siin tunniks-kaheks umbes korra nädalas, aga viimase nelja päeva jooksul on seda juba kaks korda juhtunud.  Nii et kui me paneme oma õhtusöögi tunniks ajaks ahju, ei saa olla päris kindel, et see samal õhtul ka süüa saame (seda pole küll veel juhtunud). Või siis mõtlen elektrikadumisohule, kui korraks Jaanika juude jooksen ja Robin täitsa üksi meie ebanormaalselt kõrge söögilaua äärde istuma jääb (kas ta kukuks sealt suure ähmiga alla?). Või kui me kõik õhtul basseinis oleme kujutan ette, kuidas sealt siis kottupimedas välja kobistada. Siiani oleme elektrita jäänud siiski täitsa sobivatel aegadel – öösel või siis kui lapsed juba õhtul voodis või hommikupoolikuti, kui see väga vahet ei teegi, nii et midagi värvikat seoses sellega juhtunud ei ole.

Elektrikatkestuse ajal lastele pealambiga Karlssoni lugemine

Miks sellised elektrijamad, aitab ehk selgitada järgnev foto. Ja see pole veel sugugi kõige hullem pundar. 🙂

Viktoriin

Täna Art Cafes National Geographicu Tai raamatut lugedes tulin ideele üllatada sõpru pärast õhtusööki väikese viktoriiniga. 🙂
Koostasin kümme küsimust, ostsin turult pooleeurose auhinna ja siit ta tuleb – ehk on huvitavaks vahepalaks ka siinsetele lugejatele.
1.  Millised riigid jagavad Taiga maismaapiiri?
2. Millise riigi võimu all oli Tai lühikest aega II MS ajal?
3. Milline teistest religioonidest on siinset budismi kõige rohkem mõjutanud?
4. Mis on taide jaoks kõige tähtsam osa kehast ja mis kõige räpasem (näiteks on väga ebaviisakas sellele näpuga näidata)?
5. Kus toimub Tai kõige veidam festival, kus noored mehed oma põskedest igasugu orke ja odasid läbi torkavad?
6. Mitut dialekti siin räägitakse?
Nüüd valikvastused: a)3  b)4  c)5  d)6
7. Mitu templit on Tais?
a) 12 000 b)20 000 c)32 000 d)60 000
8. Tai poks põhineb klassikalise poksi võtetel, millised kaks võitluskunsti on seda aga lisaks mõjutanud?
9. Umbes mitu aastat tagasi tagasi alustati Koh Samuil kookospähklite kasvatamise ja töötlemisega?
a)200 b)150 c)100 d)50
10. Kui kõrge on Koh Samui kõrgeim mägi?
a)536m b)636m c)736m d)836m

 

 

 

Õiged vastused:
1. Laos, Kambodzha, Malaisia ja Birma
2. Jaapani
3. Hinduism
4. Kõige tähtsam on pea, kõige räpasemad on jalad
5. Phuketis (Phuket’s Vegetarian Festival)
6. a
7. c
8. Karate ja tae kwon do
9. b
10. b

Tulemused:
Iga õige vastus annab ühe punkti, näiteks esimese küsimuse eest võib saada 4 punkti jne.
15-11 punkti – braavo, oled sama tark nagu Aivo!
10-7 punkti – tubli tulemus, millise saavutas ka Lauri
6 ja vähem – kahjuks tead maailmaasjadest üsna vähe, katsu ometi silmaringi laiendada! 🙂