Kojusõit ja esimene nädal Eestis

Täitsa kummaline on nüüd Eestist siia blogisse tulla, sattusin kohe nostalgiliselt pilte vaatama – küll ikka oli tore aeg. 🙂

Veel üks hiina latern – selle lennutasime õhku viimasel õhtul, vahetult enne lennukile minekut.

Ja viimased klõpsud Samui lennujaamas.

Aga kirjutan siis veidi ka Taijärgsest ajast. Kojulend läks meil sel korral isegi lihtsamalt, Johan jäi magama juba esimesel Samui – Bangkok lennul ning magas Lauri õlal maha kogu Bangkoki lennujaamas traavimise (aega järgmisele lennule jõudmiseks oli vähem kui  poolteist tundi) ja pikalt veel Helsingi lennukis ka. Bangkokis uurisime, et kas Johanile oleks võimalik ka oma koht saada.  Seda me ei saanud, lennuk oli täis, küll aga pakuti meile hoopis baby basketit. Ise poleks selle pealegi tulnud, et oma volaskile korvi küsida, tegelikult on see mõeldud kuni 6kuustele lastele. Aga sobis väga hästi ka suurt kasvu kahesele. 🙂 Seadsime ennast mõnusasti esimesse ritta ja Johan magas siis jalad üle ääre oma väikeses basketis, pikalt alguses, vahepeal oli paar tundi üleval ning siis maandumiseni jälle põõnas. See oli tõesti suur edasiminek võrreldes oktoobrikuise lennuga, kui me teda Lauriga kordamööda öö otsa süles hoidsime. Aga kuigi sel korral oli lihtsam, on pikk öölend ikka väga kurnav, kui me kunagi veel midagi sellist peaksime ette võtma (mida aasta-kahe jooksul tõenäoliselt ei juhtu), siis 3+ vanuses lastega, kellel on juba püsivust paar multikat ära vaadata ja vahepeal natuke raamatut värvida vmt, on päeval lennata ilmselt valutum.

Helsinkisse jõudes oli juba täitsa kodune tunne. Ja külm. Aga päike paistis nii mõnusalt, et kohe oli aru saada: kevad! Sealt edasi Tallinnasse ja Tartusse läks juba kiirelt ja lihtsalt. Oma koju oli uskumatult tore jõuda. Kõik oli nii ilus ja puhas ja vaikne ja rahulik. 🙂

Kuid idülli nautimiseks polnud pikalt aega: juba järgmisel hommikul läks Lauri kolmeks päevaks Tallinnasse kooli, pühapäeval jäid Robin ja Johan kõhuviirusesse, eile, kui lastel juba parem, meie Lauriga ka. Nii et see haigusteõudus, mille eest talveks ära põgenesime, läks kohe jälle täie hooga lahti, ju tulime ikka veidi liiga vara tagasi. Igatahes täna on kõik juba veidi kabedamad.

Lastel on kodus tore. Robin jõudis enne haigeksjäämist juba Paula ja Atsiga mängimas käia ja nüüd on ta teist päeva ülirõõmsalt lasteaias. Ja Johanil on ka kodus oma mänguasjadega ikka rohkem sahmerdamist, praegu meeldib talle legodest „suuri jalgu“ ehitada ja potis legosuppi keeta. Vahepeal ta küll teeb ettepaneku teha „uju“ või minna „anda“, aga seda nii muuseas ja mingit suurt pettumust ei järgne.

Õhtul lennukile…

Ja ongi läbi. Tunded on segased – ühelt poolt tõesti väga juba tahaks koju tulla, tahaks kohutavalt kõiki näha, tahaks kodust toitu (alustuseks näiteks teeks endale ühe suitsuvorsti-kodujuustu-võileiva), tahaks palavuse käest pääseda (umbes veebruari keskpaigast on temperatuur jälle tasapisi tõusma hakanud ning praegu jõuavad maksimumid juba 31-32 kraadi kanti), teisalt on see tänane pakkimine päris kurb olnud – oleme siin nii pikalt elanud, et tundub, nagu oma kodu ja oma kodusaar tuleb maha jätta. Ja paistab, et teostub kõige mustem stsenaarium: vaatamata märtsikuule jõuame me koju -20 kraadises pakases, õudne, no õnneks on mütsid-kindad olemas.

Viimasel ajal pole enam kirjutamiseks eriti aega ega jaksu olnud, oleme üritanud veel võimalikult palju tegutseda ja kõik lemmikrannad, -restoranid ja -massöörid viimast korda üle vaadata, viimastel päevadel (okei, nädalatel) toimus ka veel hoogne shoping suvehooajaks ning kingituste otsimine. Ja ega hetkelgi väga palju aega ei ole (teeme vist veel kõige viimase rannatiiru), seega panen lihtsalt üles väikese pildipopurrii viimastest nädalatest.

Laste suur lemmik, vesipühvel (water buffalo on siin halvustav väljend valgete kohta)

Palm piduehtes vabariigi aastapäeval

Väike “puhkus” Tao saarel

Viimane ühine õhtu rannas

Ja õhtupimeduses lasime hüvastijätuks lendu ühe hiina laterna

Ang Thong Marine Park

Kaks nädalat tagasi käisime me Jaanikaga ekskursioonil merepargis. Pole vist liialdus väita, et tegu oli Tai reisi parima päevaga (ja ka ainsa õhtuni lastevaba päevaga, nii et teatav seos võib siin olla).

Ang Thong Marine Park tähendab 42 saart umbes 100 ruutkilomeetril. See ongi see “amazing Thailand”, millisena Taid kujutada ja reklaamida üritatakse (samal ajal kui see päris Tai on paraku tihtipeale turistihordide ja neist mahajäänud prügi alla mattunud).  Ekskursioonide korraldajaid on väga palju, aga sisu on üldjoontes sama: kõigepealt tunnine paadisõit, siis snorgeldamine (võrreldes Punase merega on siin küll – tsiteerin Jaanikat – igav liiv ja tühi väli), mäkkeronimine ja viewpoint, kajakisõit ning niisama rannas  pikutamine. Netist lugesime, et high seasonil on oht, et kõik paadid topitakse väga täis ja nagu kilud karbis pole seal üldse väga mõnus, aga õnneks meiega seda ei juhtunud, paadis oli 12 inimest ja ruumi lahedalt.

Algus

Saared, väikesed ja suured

Teel vaateplatvormile Wua Talapi saarel

Blue Lagoon

Mina ka (üks vene mees juhendas seal ärritunult oma abikaasat, et pildi keskmes peab alati olema tshelovek!)

Asjad, mida turist paariks tunniks üksikule saarele sattudes kindlasti vajab

Harilik Tree Monkey

Ja lõpetuseks palusime pildile oma väga toreda ja hoolitseva giidi

Valge mehe elu Tais naabrite näitel

Meie kõrvalmajas elab üks täiesti tavaline paar: viiekümnendates valge mees ning tema ilus, palju noorem (tai naiste vanust on väga raske ära arvata) tai girlfriend Bum. Mees rääkis, et pool aastat elab ta Inglismaal ning teenib raha, talve aga veedab Samuil. Siin on tema jaoks kõik kohutavalt odav, juba esimesel päeval tuli ta suur LCD telekas kaenlas koju, Tescost tõi, sest nii vähe maksis. Enda ja Bumi rollerid kavatseb ka varsti uute vastu välja vahetada. Õhtupoolikuni vedeleb ta kodus, vaatab sporti ja krimisarju ning viieks viib naise Chawengi tööle (Bum töötab restoranis), õhtu veedab sõpradega väljas hängides ning kahest öösel võtab Bumi jälle restoranist peale.

Ükspäev ei suutnud ma pilti tegemata jätta: Bum basseini ääres mehekesele pediküüri tegemas. No mida elu!

Juubelinäitus

Tänase tähtsa päeva puhul esitleme noore tõusva tähe taieseid.

Robot saeb kõik pooleks

Ämblikmees autoga

Dinosaurused tulevad munast välja

Printsess ja pahad rüütlid

Konkshammas, Pisike ja Pikksõrm (multifilmi "Kapten Mõõkhammas" ainetel)

Supermehed (Joosepi jäetud Batmani koomiksiraamatust)

Bakman (sünnipäevakutse Joosepile)

Rüütel ja dinosaurus

Ämblikuvõrk

Väike ämblik

Kapten Mõõkhammas ja tema laev

Karu, kilpkonn, kass ja geko

Tänasest reisi lõpuni jäänud päevade kalender

Pidu!

Eile pidasime me Robini sünnipäevapidu, õigest päevast veidi varem, et uued sõbrad Joosep ja Johannes ka tulla saaksid, neil on juba lähipäevil kojuminek. Kutsutud olid ka Nastja Temple Gardensist ning Roger ja Rebekka, meie blogisõprade (kellega reedel lõpuks ka Lamais näost-näkku kohtusime) lapsed. Nii et kui kunagi muretsesin, et kas see sünnipäev siin väga niru ei tule – et ainult Herta ja Pätu, kellega nagunii igapäevaselt koos oleme, siis lõpuks oli õuetäis lapsi ja kõva möll, nagu ühele sünnale kohane.

Ilmateadet polnud ma enam ammu vaadanud, sest jaanuari keskpaigast siin sadanud ei ole, seega oli üllatus suur, kui öösel hakkas müristama ja varahommikul sadama, paduvihm kestis umbes üheni päeval. Sünnipäev pidi algama kolmest, seega arutasime vahepeal juba, kas poleks targem mitte päeva võrra edasi lükata. Aga lapsed olid nii põnevil ja käisid iga natukese aja tagant küsimas, kui palju aega veel jäänud on, nii et tundus, et saagu mis saab, ära jätta pole küll enam võimalik. Ja õnneks jäigi tasapsis vihm järgi ja kolmeks oli käes harilik päikeseline suvepäev.

Sünnipäevalaps

Tegevust jagus nii tuppa

kui õue.

Sel aastal “Happy Birthday!”

Ja lõpuks täitus ka Robini selle aasta suurim unistus – ämblikmehekostüüm. Siin polnud seda üldse raske täita, need lausa toidupoes müügil. 🙂 Ja nüüd peab kogu aeg manguma, et ta selle polüesterürbi seljast võtaks ja palavusse ei sureks. Täna tahtis ta selle randa ka igaks juhuks kaasa võtta, et “järsku tuleb igatsus peale”.

Moulin Rouge

Eile jõudsime ka meie Lauriga lõpuks transvestiitide laulu- ja tantsunumbreid vaatama, Aivo ja Jaanika käisid detsembris Starz Cabaret’s, meie valisime Moulin Rouge’i. Uhked nimed, nagu siin Tais kombeks, tegelikult tähendab see lihtsat baari koos lavaosaga, sissepääsu eest maksma ei pea, aga osta tuleb hirmkalleid (ja -kangeid) jooke ja laval kekutavad igihaljaste poplugude saatel ilusad ja vähemilusad transvestiidid. Minu arust oli see kohutavalt põnev ja lahe. Enamus neist “laulis” seal sellise kire ja naudinguga, mida Superstaari saates kunagi ei näe. Ja kas see siis polegi naiseks saada tahtnud meeste täielik dream come true:  olla ilus, mukitud-lakitud ja seda uhkusega demonstreerida.

Mõned neist olid nii täiuslikult välja tulnud, et mitte mingit meest läbi ei kumanud:

Mõne puhul oli siiski selge, et tegu on endise mehega:

Ja üks onkel tegi lihtsalt nalja:

Kolitud

Nüüd elame kõik koos oma selle reisi kolmandas ja loodetavasti ka viimases kodus – kolisime 1. veebruaril  eelmistest kodudest välja, sest mõlema maja omanikud tulid siia puhkama. Tuleb tunnistada, et praegune koht on veidi kehvem – lihtsam, kulunum, vähem kööginõusid jmt ning alumisel korrusel on õhus üsna ebameeldiv kopitushais, millest me kõva tuulutamisega lahti üritame saada. Aga ei midagi erilist ning mina tunnen igatahes suurt rõõmu riidekapist, mida eelmises majas millegipärast olemas ei olnud.

Meie pere käsutuses on üks magamistuba vannitoaga ja alumisel korrusel tegutseme koos. Esialgu proovime nii, et meie Lauri ja Johaniga magame ühes voodis ning Robinile ostsime põrandale  lihtsa madratsi.

Siin oleme oma “dzhunglitukale” veel lähemal – aknast avaneb selline vaade:

Kraami ühest majast teise tassides tuli jälle hämmastusega tõdeda, et asjadel on kombeks kohutava kiirusega kuhjuda. Ometi oleme me siin ju üritanud üsna vähe kokku osta teades, et Eestisse pole nagunii mõtet midagi kaasa viima hakata. Aga igapäevaelu elades asju lihtsalt tekib… Mänguasju ja joonistamistarbeid ja värviraamatuid on virnade kaupa, lisaks suured toiduvarud, mis kodus süüa tehes ka ikka tasapisi kogunevad – kastmed, maitseained, suur kuivainevalik. Oleme siin kahe pere peale ostnud ka kolm potti ja ühe panni, sest igal pool on need olnud jube koledad. Igatahes suutsime kõik kapid-sahtlid ära jagada ning asjad ära mahutada. Nüüd on eesmärgiks kiiresti varusid vähendada, et umbes nelja nädala pärast kõik jälle kolme mitte väga suurde kohvrisse pakkida.

PS. Vahepeal jäi see postitus mustandina ootele, võin nüüd lisada, et esimene kooselunädal on olnud täitsa mõnus. Vahepeal ajavad Herta ja Robini kisa ja kähmlemine veidi närvi mustaks, aga üldiselt pole hullu. Panen ka mõned pildid meie väikesest perepäevahoiust.

Jälle veidi söögist

Viimasel ajal on restoraniskäigud toidu osas suureks pettumuseks olnud (see on muidugi enda süü – järjest rohkem tahaks kohaliku söögi asemel head pastat, lasanjet jmt, et siis jälle tõdeda, et parem juba kohalik, aga korralik), seega teeme jälle palju rohkem kodus süüa, nüüd on see ka kõvasti lihtsam, varem oli palju kahe maja vahel jooksmist. Kellelt pott, kellelt pann, kellelt riiv jne. Ise tehes kisub ka ikka  koduste söökide poole – eile tegime näiteks vana head ühepajatoitu (siiski ilma kaalikata, seda siin küll näinud ei ole) vana hea kurgisalatiga. Mõnus.

Väljas käies tundub praegu kõige ahvatlevam hoopis lihtne turu- ja tänavatoit, tavaliselt võtame kana- ja sealihavardaid ( sibula, tshilli, tomati ja ananassiga, nämm), need on tõesti maitsvad ning lihaosa sobib hästi ka lastele. Näiteks üleeile lõunal rannas tulid meie mõnusad kanavardad sellisest liikuvrestoranist.

Ning magustoiduks oli arbuus eriti nutikalt ujuvlahvkalt.

Õhtul tõi Aivo meile esimest korda kuulsat haisuvilja duriani maitsta. Ükskord Johaniga ringi jalutades avastasin, et durianid on meil ka kodutänaval täiesti olemas.

Aga meie naabriaias raksus ei käinud, proovisime juba kenasti puhastatud ja pakendatud viljaliha.

Ja haisu ei mingit, samuti pole hirmsat mädanenud sibulate, tärpentiini ja trennisokkide lehka (nii kirjeldab seda Wikipedia) tunda olnud Tesco puuviljaletis, kus neid puhastatakse ja pakendatakse. Ometi oli Malaisias, kus durian on lausa rahvuspuuvili, mitmel pool näha silte, et sellega sisenemine keelatud. 🙂 Aga kuidas siis maitses? Nagu oleks ananassimaitseainet ja suhkrut natuke liiga palju pandud, tulemuseks lääge HubbaBubba, teist korda kindlasti ei taha.

Ja veel teemaväliselt värskeid uudiseid, sellist tegelast nägi Lauri hommikul aiapeal. Kas tõesti skorpion? Igatahes saan googeldades teada, et “The scorpions in Thailand do have poison, however it is so mild that it is comparable to the sting of a bee or a wasp. The sting is painful but harmless.”, nii et muretsemiseks pole põhjust.

Nohan

Johani sõnavara täieneb viimasel ajal nii suure hooga, et pikemat nimekirja enam koostada pole väga mõtet. Ühel päeval aga, kui olin temaga kahekesi koju jäänud, tekkis meil huvitav mäng, kus Johan ütles nime ja mina vastasin, kus see isik hetkel asub.

Emme/issi on ammu selged, siin pole midagi uut.

Enda kohta ütleb ta ilusti Nohan.

Robin – Nenna, ilmselgelt sõnast “venna”, mida me Johaniga rääkides enamasti kasutame.

Ka teine perekond on nüüd oma nimed saanud:

Aivo – Aivo, paistab ka lastele suupärane nimi.

Herta – Elta.

Pärtel – Papa. (Varasemast on kasutusel ka sõnast “tita” tulnud “tata”)

Jaanika – Kaki (ei vihja millelegi, lihtsalt nimi on keeruline)