Üks “Amazing Thailandi” paradokse on see, et kuigi turism on Taile äärmiselt oluline sissetulekuallikas, pole siin sugugi lihtne pikemat aega olla. Malaisias näiteks sellist reeglit ei ole, piiril anti meile viisa 90 päevaks ning järgmiseks 90 saab seda ka kohapeal pikendada. Seetõttu kaotavatki Tai palju turiste leebemate reeglitega naaberriikidele.
Nüüd veel viimane tagasivaade Kuala Lumpuri tegemistele, ehk et kuidas me lõpuks uued viisad saime. Siit lennukile minnes mõtlesime küll korra, et kas poleks naljakas, kui me enam riiki tagasi ei saakski (ebatõenäoline, aga mitte võimatu). Igatahes – teadsime, et KL Tai saatkonnas peaks viisade tegemine olema suhteliselt lihtne. Ühe päeva hommikul viid dokumendid sisse ja teise päeva lõuna ajal saad kätte. Ja seal ei nõuta kõikide lennupiletite olemasolu ning pangaväljavõtteid. Vähemalt nii võis selleteemalistest foorumitest lugeda. Umbes nii lihtne see oligi – peaaegu.
Dokumente võetakse vastu alates 9.30st. Kuigi foorumites soovitati juba veidi enne 9t kohal olla, siis esmaspäeva hommikul mõnulesime rahulikult oma hotellis ja nautisime rikkalikku hommikusööki. Arvasime, et kui hull see järjekord ikka olla saab. Saatkond asus hotellile piisavalt lähedal ehk umbes 10-15 minutit jalutamist ja ma jõudsin kohale kolmveerand kümne paiku. Esimese üllatusena avastasin, et järjekord oli lausa saatkonna värava taga ligikaudu 30 inimesega ja edasi liikus suhteliselt vaevaliselt. Ega seal meeldiv seista ei olnud – õhk ca 30 kraadi, päike lõõskab ja ümberingi kuumusest õhkav asfalt. Selline mõnus küpsemine kestis ehk napilt alla tunni. Seejärel kirjutas üks ametnik väravas minu passiandmeid käsitsi suurde kaustikusse ja ulatas mulle täitmiseks 4 viisaankeeti. Väravast sissesaanuna märkasin esimese asjana suurt varjualust, kus kümmekond rida pinke ja need inimesi täis. Kuna ma teadsin, et esiteks on vaja võtta järjekorranumber, siis suundusin saatkonnahoonesse sisse. Seal oli järjekordne saalitäis inimesi!! Võtsin automaadist oma numbri ja sain teada, et seal on ligikaudu 200 taotlejat minu ees. Leidsin saalis ühe vaba tooli ja asusin ootama. Esimese pooltunni sai veedetud nelja viisaankeedi täitmisega. Vahepeal vestlesin ka oma toolinaabriga, kes oli juba pikemat aega Phuketis elav sakslane. Ametilt endine programmeerija aga nüüd pidas oma freedive (vabasukeldumise) kooli. Küsis kiirelt ka, kuidas eesti keeles freedive kõlab ja lisas selle oma kooli reklaamlehele. Freedive on siis sukeldumine ilma varustuseta ehk hingad pinnal kopsud õhku täis ja vee all oled nii kaua kui hinge kinni hoida jaksad. Tema rekord olevat kuue ja poole minuti kandis!
Rohkem kui kaks tundi hiljem hakkas ka minu järjekorranumber tablool vilkuma. Läksin leti juurde ja ulatasin lootusrikkalt oma dokumendipaki. Naisterahvas hindas kiirel pilgul passihunnikut ja küsis etteheitvalt: “Neli passi ja üks järjekorranumber??” Ma ei olnud taibanud ju iseenesestmõistetavat, et iga passi kohta tuleb võtta eraldi järjekorranumber ja ei aidanud siin minu selgitused ühest perest ja väikestest lastest – see ei olevat teiste vastu aus. Lahke inimesena pakkus ta mulle, et oodaku ma ära kui kogu ülejäänud järjekord (saalitäis inimesi oli lihtsalt uute vastu vahetunud) on ära käinud ja siis ta võib mu uuesti ette võtta. Egas midagi, võtsin siis uuesti istet ja hindasin lootusetult veel saalis olevat rahvahulka. Lõpuks siiski tundus, et ametnikul tuju veidi paranes ja kuskil pool tundi hiljem kutsus mu uuesti letti. Võttis mu raha ja taotlused vastu, imestas, miks Mailist kohal ei ole ja käskis tal tunni aja pärast tulla nägu näitama. See aga tundus kõige eelneva kõrval väike probleem, sest hotell ei olnud kaugel ja enam ootama ei pidanud.
Järgmisel päeval passide kättesaamine käis ülikiirelt ja viisad uueks 60 päevaks kenasti sees.
sulpstais 