Viisamaraton Tai moodi

Standard

Üks “Amazing Thailandi” paradokse on see, et kuigi turism on Taile  äärmiselt oluline sissetulekuallikas, pole siin sugugi lihtne pikemat aega olla.  Malaisias näiteks sellist reeglit ei ole, piiril anti meile viisa 90 päevaks ning järgmiseks 90 saab seda ka kohapeal pikendada. Seetõttu kaotavatki Tai palju turiste leebemate reeglitega naaberriikidele.

Nüüd veel viimane tagasivaade Kuala Lumpuri tegemistele, ehk et kuidas me lõpuks uued viisad saime. Siit lennukile minnes mõtlesime küll korra, et kas poleks naljakas, kui me enam riiki tagasi ei saakski (ebatõenäoline, aga mitte võimatu).  Igatahes – teadsime, et KL Tai saatkonnas peaks viisade tegemine olema suhteliselt lihtne. Ühe päeva hommikul viid dokumendid sisse ja teise päeva lõuna ajal saad kätte. Ja seal ei nõuta kõikide lennupiletite olemasolu ning pangaväljavõtteid. Vähemalt nii võis selleteemalistest foorumitest lugeda. Umbes nii lihtne see oligi – peaaegu.

Dokumente võetakse vastu alates 9.30st. Kuigi foorumites soovitati juba veidi enne 9t kohal olla, siis esmaspäeva hommikul mõnulesime rahulikult oma hotellis ja nautisime rikkalikku hommikusööki. Arvasime, et kui hull see järjekord ikka olla saab. Saatkond asus hotellile piisavalt lähedal ehk umbes 10-15 minutit jalutamist ja ma jõudsin kohale kolmveerand kümne paiku. Esimese üllatusena avastasin, et järjekord oli lausa saatkonna värava taga ligikaudu 30 inimesega ja edasi liikus suhteliselt vaevaliselt. Ega seal meeldiv seista ei olnud – õhk ca 30 kraadi, päike lõõskab ja ümberingi kuumusest õhkav asfalt. Selline mõnus küpsemine kestis ehk napilt alla tunni. Seejärel kirjutas üks ametnik väravas minu passiandmeid käsitsi suurde kaustikusse ja ulatas mulle täitmiseks 4 viisaankeeti. Väravast sissesaanuna märkasin esimese asjana suurt varjualust, kus kümmekond rida pinke ja need inimesi täis. Kuna ma teadsin, et esiteks on vaja võtta järjekorranumber, siis suundusin saatkonnahoonesse sisse. Seal oli järjekordne saalitäis inimesi!! Võtsin automaadist oma numbri ja sain teada, et seal on ligikaudu 200 taotlejat minu ees. Leidsin saalis ühe vaba tooli ja asusin ootama. Esimese pooltunni sai veedetud nelja viisaankeedi täitmisega. Vahepeal vestlesin ka oma toolinaabriga, kes oli juba pikemat aega Phuketis elav sakslane. Ametilt endine programmeerija aga nüüd pidas oma freedive (vabasukeldumise) kooli. Küsis kiirelt ka, kuidas eesti keeles freedive kõlab ja lisas selle oma kooli reklaamlehele. Freedive on siis sukeldumine ilma varustuseta ehk hingad pinnal kopsud õhku täis ja vee all oled nii kaua kui hinge kinni hoida jaksad. Tema rekord olevat kuue ja poole minuti kandis!

Rohkem kui kaks tundi hiljem hakkas ka minu järjekorranumber tablool vilkuma. Läksin leti juurde ja ulatasin lootusrikkalt oma dokumendipaki. Naisterahvas hindas kiirel pilgul passihunnikut ja küsis etteheitvalt: “Neli passi ja üks järjekorranumber??” Ma ei olnud taibanud ju iseenesestmõistetavat, et iga passi kohta tuleb võtta eraldi järjekorranumber ja ei aidanud siin minu selgitused ühest perest ja väikestest lastest – see ei olevat teiste vastu aus. Lahke inimesena pakkus ta mulle, et oodaku ma ära kui kogu ülejäänud järjekord (saalitäis inimesi oli lihtsalt uute vastu vahetunud) on ära käinud ja siis ta võib mu uuesti ette võtta. Egas midagi, võtsin siis uuesti istet ja hindasin lootusetult veel saalis olevat rahvahulka. Lõpuks siiski tundus, et ametnikul tuju veidi paranes ja kuskil pool tundi hiljem kutsus mu uuesti letti. Võttis mu raha ja taotlused vastu, imestas, miks Mailist kohal ei ole ja käskis tal tunni aja pärast tulla nägu näitama. See aga tundus kõige eelneva kõrval väike probleem, sest hotell ei olnud kaugel ja enam ootama ei pidanud.

Järgmisel päeval passide kättesaamine käis ülikiirelt ja viisad uueks 60 päevaks kenasti sees.

Niisama…

Standard

Midagi põrutavat meil siin ei juhtu, seega panen üles mõned pildid õhtustest rannaskäikudest. Nüüd on meil jälle auto, saime kiiresti aru, et see pole siiski asi, mille arvelt kokku hoida tasuks, reisi viimane kolmandik on juba käsil ja tahaks nüüd veel võimalikult palju teha ja näha. Aga kohe võtame käsime uue kokkuhoiuprojekti, nimelt otsustasimegi veebruarikuu kahe perega ühes majas koos elada (jääme oma praegusesse Ban Ton Mai kompleksi).

Õhtusöök Chawengis

Söök ja sulps (mis esialgu polnud plaanis, aga Johan tegi otsa lahti kohe riietega vette sumades) koduses Fishermanis

Tagasi kodus

Standard

Nüüd aga tagasi meie lihtsa maaelu elu uudiste juurde.

Täna, pärast viit päeva lastega koduskonutamist (autot meil hetkel ei ole, proovime nüüd reisi viimase kolmandiku kokkuhoidlikumat joont hoida) tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi ja hüppasin rolleri selga, et oma armsasse Art Cafesse jääkohvi jooma sõita. Ning kuigi ma võristasin aeglasemalt kui keskmine jalgrattur ning enne ringroadile jõudmist parkisin rolleri teepervele ära, olen enda üle siiski äärmiselt uhke. Art Cafe on esmaspäeviti muidugi kinni, aga “it’s the journey, not the destination”.

Ja nüüd mõned ülesvõtted seitsmekümnendatest. Sellised kostüümid ostsime noormeestele kohalikust Big Cst. Robini Reima pluus amortiseerus esimesena, ju tehakse Soomes neid põhjamaistele lastele arvestusega, et suve jooksul saab ujuma mõned loetud korrad ning siin 2 korda päevas kloorivees ligunemine venitas selle kiiresti põlvini välja. Johani oma aga hallitas lihtsalt ära, nagu siin väga paljude asjadega paraku juhtub.

Kuala Lumpur väikestele

Standard

Tagasiteel lennujaama küsisin Robinilt, et mis talle kõige rohkem meeldis. Vastuseks sain, et telekast (jah, just telekast, tavaliselt tulevad multikad ju arvutist) multikate vaatamine. 🙂 Ning ma olen üsna veendunud, et Johani esikoht läheks hotellis eskalaatoriga üles-alla sõitmisele.

Aga eks see ole tihti nii, et kuigi lapsed oskavad rõõmu tunda väga lihtsatest asjadest, poevad nende vanemad ikka nahast välja, et oma tupsukestele võimalikult mitmekülgset ja arendavat programmi pakkuda.  Nii loomulikult ka meie – igas päevas oli üks „lastekas“ ja siis üritasime Lauriga kordamööda aega ka veidi ostlemiseks ja linnaga tutvuse tegemiseks leida.

Kõigepealt käisime loomaaias, mis tundus üsna sarnane Tallinna omale selles mõttes, et mõned loomad elasid üpris pisikestes koledates pugerikes,

teised olid ennast juba mõnusamalt sisse seadnud. Igatahes nägime mitmeid põnevaid loomi, keda Eestis ei kohta.

Hiiglasuur ja väga ablas jõehobu oli meie lemmik. Temast tegime pilti iga kandi pealt.

“Piiad”

Ja üks väga haruldane ahviliik 🙂

Teisel päeval külastasime akvaariumi. Selleks ajaks olime juba aru saanud, et konditsioneeritud siseruumid on suureks boonuseks, sest umbes 32C ja lauspäike väsitab kiiresti nii suuri kui väikesi elamusteotsijaid. Mulle meeldiski seal kõige rohkem, koht oli vist üsna hiljuti avatud ning kõik oli uus, ilus ja puhas. Näha sai igasugu põnevaid kalu, usse, ämblikke ja mutukaid.

Nii suured!

Mõista-mõista, kellele kuulub see kaunis naeratus

Millised lõuad! Õnneks küll mitte päris

Kolmandal päeval külastasime linnuparki, reklaamiti seda kui maailma suurimat “free-flight walk-in” aviaariumi ning kodulehel toodi tähtsa faktina välja, et 2008. aastal külastas seda ka Bill Clinton, aga meile see paraku kustumatut muljet ei jätnud, olime vist juba väikese üledoosi saanud igasugu loomadest-lindudest.

Seega läksime viimasel päeval hoopis planetaariumisse. Tundus, et Robinil võiks seal juba päris huvitav olla ja Johanil on nagunii igal pool tore, kus saab ringi joosta ja midagi natuke näppida ka.

Pildi autor Robin

Robin steriilses keskkonnas tundmatute materjalidega katseid tegemas

Ajalooline hetk: tulevased kosmonaudid Sojuzi pardal treeningul

Rännumeeste kokkuvõtlik hinnang reisile:

Kuala Lumpur suurtele

Standard

Kõigepealt olgu öeldud, et kohutavalt tore oli oma vaiksest kodukülakesest suurlinna saada. Meie reisi ainukeseks põhjuseks oli ju uute viisade tegemine ning alguses mõtlesime sellest tripist kui tüütust kohustusest ja asjatust raharöövlist, nüüd aga, pärast kolme kuud oma “Muhu saarel” oli see suurepärane vaheldus ning võimalus käia, teha, näha ja ka lastele põnevat tegevust pakkuda.

Oma neljapäevase pealiskaudse vaatluse tulemusel ütleksin, et Kuala Lumpur on üks üsna sümpaatne suurlinn. Parasjagu suur, et mõnus suurlinnas ekslemise kaif kätte saada, aga vahemaad polnud ka hiiglamapikad, nii et suur osa päevast ühest kohast teise saamisele oleks kulunud.  Inimesi on seal umbes 1,6 miljoni ringis, ehk siis veidi rohkem kui Eestis, peamiselt malaid, hiinlased ja indialased (taksojuhtide juttu kuulates ei tundunud rahvaste sõprus seal väga suur olevat), lisaks veel palju illegaale-õnneotsijaid sellistest maadest nagu Nepaal, Bangladesh jne. Naised kandsid seal pearätte ning üsna palju oli näha ka burkasid, kust ainult silmad välja paistsid. Üks taksojuht küll väitis, et kohalikud nii riides ei käi, et need on Iraani turistid. Wikipediast sain teada, et Kuala Lumpur on külastatavuse poolest maailmas kuuendal kohal. Huvitav, kohapeal ei hakanudki väga suuri turistidehorde silma, või siis kujutan mina automaatselt turistidena valgeid inimesi ette, mis ei pruugi sealkandis aga üldse nii olla. Meie hotellis paistis näiteks palju jaapanlasi olevat. Ja – jälle taksojuhtidelt – kuulsin, et ka paljud hiinlased sõidavad aastavahetuseks Kuala Lumpurisse shoppama ja hasartmänge mängima (“chinese love to gamble, they will sell their house if they have to”). Aastavahetuse tähistamiseks käisid kõvad ettevalmistused – kõik kohad olid punaseid hiina laternaid täis ning hotellid ja restoranid tegid juba reklaami pidudele ja erimenüüdele a la “please come and choose from our special harmony, prosperity and long life set menu” 🙂 Päris kahju, et seda õiget päeva – 23. jaanuari – näha ei saanud, seda melu on kindlasti võimatu ette kujutada.

Mõtlesin, et mis on need asjad, mis KLt teistest toredatest suurlinnadest eristab, oma kaunid tornid, templid, mosheed, paleed ja turud on ju igal pool.  Neist nüüd ka mõned pildid, jõudsin pühapäeval ühel paaritunnisel kiirekskursioonil ära käia.

Kuningapalee

National Mosque

IIMS Mäletussammas

Vaade pilvelõhkujatele meie nö kodupargist

Esiteks – totaalne ehitusbuum! Lisaks sadadele olemasolevatele pilvelõhkujatele kerkib üha uusi ja uusi. Ka meie hotelli kõrval asus kaks hiiglaslikku ehitusplatsi, 16. korruse aknast oli lastel põnev seda sagimist, segumasinaid ja hiigelkraanasid vaadata.

Teiseks – tohutult kaubanduskeskusi, täpsemalt 66! Ma nüüd jälle üldistan oma väheste teadmiste pinnalt, aga tundub, et Aasias on selle suure “thrivingu”, millega ka KLt igal pool iseloomustatakse, tähtsaimaks eesmärgiks ja tõestuseks ostuvõimalused ja ostuturism. Mina külastasin kahte, Petronas Toweri all asuvat Suria KLCCd ja Berjaya Times Square’i, vist suurimat, kus oli 10 korrusel tuhatkond poodi! Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. 🙂 Enne kaubanduskeskusi olin just käinud linnaekskursioonil ja saanud inspiratsiooni New Yorki noormehelt, kes ütles, et ta proovib reisidel mitte midagi osta, sest tal ei ole mitte midagi vaja. Milline tähtis mõte, mis reisielevuse alati meelest kipub minema. 🙂 Perekonnanõukogu otsustas loobuda isegi suurimast ahvatlusest – Samsung Galaxy Tabist, sest tegelikult ei ole meil seda vaja. Kaubanduskeskustest palju põnevam oli Central Market ja Hiinalinn, kus viimasel õhtul ringi kondasin, aga suurt shopingut ei toimunud sealgi.

Ja kolmandaks – taksosõit on KLs kohutavalt odav, mis tegi meie elu niii palju lihtsamaks, ei olnud tarvis ennast busside, rongide, ega metroo toimimise ja graafikutega kurssi viia, taksosõidud linna piires jäid peaaegu alati 1-2 euro piiresse, igal pool olid nad käepärast (ainult ühe korra pidime õhtuse tipptunni ajal umbes kolmveerand tundi jalutama ja kätt tõstma), taksojuhid oskasid üldiselt hästi inglise keelt ja nendega oli huvitav rääkida (vaid üks taksojuht üritas meid väga veidra manöövriga tüssata, enne kohalejõudmist lõi ta taksomeetrisse topeltsumma, siis pani taksomeetri kinni ja väitis, et superdiil – teeb meile sellelt topeltsummalt natuke alet).

Lõpetuseks pilt KLi kuulsaimast hoonest, Petronas Towerist, mis 2003. aastani oli maailma kõrgeim, pärast seda jäi talle alles vaid maailma kõrgeima kaksiktorni tiitel.

 

Teel suurlinna

Standard

Tervitus pärast järjekordset pikka kirjutamispausi, mille peamiseks põhjuseks oli see, et käisime vahepeal Kuala Lumpuris uusi viisasid tegemas ning seal olid meil internetiga  nirud lood. Nüüd oleme jälle kodukülas tagasi ning siit siis väike tagasivaade meie reisile.

Lennupäev kulges üsna kenasti. Koh Samui lennujaam on tõesti üks äärmiselt mõnus koht, kunagi vist juba mainisin, et seda peetakse üheks maailma ilusaimaks lennujaamaks.  Lisaks veel täiesti ootamatud hüved: meie ootesaalis oli väike Courtesy Corner, kus pakuti jooke ja saiakesi. Kunagi varem pole juhtunud, et keegi mulle lennujaamas midagi tasuta pakuks, pigem ikka vastupidi, iga võileiva ja kohvitassi eest küsitakse hingehinda. No nii armas!

Meie gate

Tähelepanu on pööratud ka detailidele, mis tavaliselt kahe silma vahele jäävad. Milline vaade!

Lend läks viperusteta. Üks reisisell tundis ennast algusest peale väga mõnusalt ning värvimiskirg oli jälle igavuse peletamisel suureks abiks.

Teine sell oli alguses veidi mureliku moega, aga siis murdis uni ta reisi lõpuni maha.

Kuala Lumpuri lennujaamas käis kõik meeldivalt kiiresti. Nii sügisel Bangkokis kui nüüd siin juhatati meid, lastega peret, kohe eraldi letti. Tundub, et lapsi on siin palju vähem näha ja vast sellepärast ka eriline tähelepanu ja mõned väikesed privileegid. Euroopas oleks see lastesaba ju kõige pikem ja tüütum… Kui kiired viisaprotseduurid läbi said, keerles kohver juba lindil, ennenägematu tõhusus! Lõpuks osutus väikeseks katsumuseks hoopis taksosõit hotelli, mis tänu reedeõhtustele ummikutele võttis aega täpselt sama palju aega nagu lend Samuilt Kuala Lumpurisse – tund nelikümmend. Igatahes umbes kaheksaks jõudsime hotelli kohale ja siis polnudki enam aega ega jaksu muuks, kui kiireks õhtusöögiks üle tee asuvas hiinakas, väike hotellimõnude nautimine (vann! üle oh kui pika aja) ja tuttu.

Jätkub…

Koduotsingud

Standard

Esimesed kaks kodu jooksid meile, magavatele kassidele ise suhu: Temple Gardensi maju soovitasid meile Rain ja Kerli, kelle blogi veidi enne reisi avastasime ning praeguse kodu saime ka imelihtsalt – kirjutasime oma lemmikblogijale Elinale, kes tegeleb siin saja erineva asjaga ning on muuhulgas ka kinnisvaraagent. Ja kohe oli tal ilusad  majad välja pakkuda. Meie jaoks küll liiga kallid, hinna üle mõtisklesime mitu päeva ja selle ajaga jõudsid need veel peaaegu 200 euro võrra kallimaks minna :), lõpuks saime aru, et ei maksa jokutada, detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani on ju peak season, ja võtsime ära.

See, et esimesel kahel korral ulualuse leidmine nii lihtne oli, tegi meid aga liiga muretuks ja mugavaks. Tundus, et ah, küllap jälle kuidagi veab. Aga uueks aastaks saime aru, et nüüd vist midagi sülle ei kuku ja nädala algusest oleme aktiivsemalt otsima asunud. Lausa nii, et kammime autoga erinevaid külasid läbi. On küll olnud väga huvitav kohalikku eluolu kaeda, aga tulemust pole meie ringreisid andnud. Sest oh seda imet, absoluutselt kõik meile sobivad majad on juba välja üüritud. Meie naabrinaine, jälle venelane, soovitas ühte praegusele sarnast kompleksi Maenamis, mis eelmise aasta veebruaris oli väidetavalt pooltühi olnud, käisime üleeile vaatmas ja saime teada, et aastaga on üür üle saja euro kallimaks läinud ning veebruariks on järel ainult üks maja. See on tõesti veider, meie senine muretus põhines teadmisel, et sel talvel on Tais palju vähem turiste, nii tänu sügisestele üleujutustele kui ka järjekordsetele majandusraskustele Euroopas. Kas siis Samui populaarsus muudkui kasvab? Üks siin juba aastaid elanud Saksa papi, kes meile ühte maja näitas, ütles, et “it’s bloody Mallorca now!”.

Igatahes ei varitse meid kindlasti päris kodutuks jäämise oht, saadaval on palju lihtsaid Tai stiilis kanajalgadel majakesi ilma basseini ja aiata. Aga nii meeleheitel me veel siiski pole. Teine variant, mida praegu uurime, on kahe pere peale ühe suurema maja rentimine. See saab siis küll üks suhtlemise meistrikursus olema, seal peame oma vastomandatud koostöö- ja konfliktilahendamisoskused kindlasti kohe käiku laskma. Hetkel tundub ühe suurema maja leidime igatahates kõige realistlikum. Asungi nüüd kinnisvarakuulutuste kallale, aidaa!

Ah kodumetsas

Standard

Uskumatu lugu – eile kirjutasin ma makaakidest, kes kookospähkleid alla toovad ning täna toodigi üks selline tegelane meie palmisalusse tööle. Käisime piilumas ja pilte tegemas. Johan oli nähtust nii erutatud, et pani kokku oma elu pikima lause: ah pähel põmm. 🙂

Ahvikese hommikupooliku töö tulemus

Puuviljadest

Standard

Korra olen puuviljadest veidi kirjutanud, aga nüüd natuke põhjalikumalt. Tegin pilte ka! Kõige rohkem sööme me vanu häid, ka kodus teada-tuntud puuvilju: turult banaanid, mangod, arbuusid, ananassid, poest õunad ja kiivid. Hmm, ongi vist kõik. Vahetevahel oleme põnevuse mõttes ka mõnd uut imelooma proovinud. Dragon fruit oli täiesti maitsetu, longanid ja rambutanid (mis küll hästi vahvad välja näevad) lihtsalt lääged pallikesed, nagu maitsetud tikrid.

Rambutan

Siiski oleme endale nüüd ka mõned uued lemmikud leidnud, mida Eestis igatsema jääda. Kõigepealt mangostan, esiteks näeb see lummepallike, mis sealt välja koorub, lihtsalt kohutavalt armas välja. Ja maitse on mõnus – parasjagu magus, parasjagu hapu, ei midagi väga spetsiifilist. Ka Johanile maitseb mangostan väga, konservatiivne Robin nii kergesti uusi maitseid omaks ei võta.

Mangostan

Ning teiseks kookospähkel. Mulle see lääge kookosevesi ei maitse, aga Robinile ja Johanile väga meeldib, nüüd on saanud õhtuseks traditsiooniks neile kahepeale üks pähkel sisse joota. Kuna sain lugejatelt kirju küsimusega, miks meie pähklid on rohelised, aga poes pruunid ja karvased, vaatasin hoolega rõdult oma palmipuud, lugesin Wikipediat ja annan nüüd kookospähklitest põhjalikuma ülevaate. 🙂

Algul on kookospähkel roheline, vett täis ning see valge kiht, millest hiljem helbeid ja piima saadakse, väga õhuke ning geeljas. Just selliseid pähkleid meie siin ostamegi. Sain ka teada, et kookosevesi on väga kasulik – sisaldab palju kiudaineid, isegi valku, vitamiine-mineraale, on bakterite- ja viirustevastase toimega, taastab elektrolüütide tasakaalu kehas, kasutatakse siin isotoonilise spordijoogina. Kookospähkli küpsedes jääb vett pähklis järjest vähemaks ning see valge osa kasvab, kookospiima saadakse seda purustades ja kurnates ning piim on umbes sama fantastiliselt kasulik, vist veelgi kasulikum, sest nüüd on seal ka palju häid rasvu.  Lõpuks ongi pähkel pruun ja karvane ning kukub ise puu otsast alla. Lisaks huvitav fakt – kookospähkleid toovad siin puu otsast alla selleks väljaõpetatud makaagid  ning Lõuna-Tais peaks isegi mõned spetsiaalsed “ahvikoolid” olema.

Umbes sellise klaasitäie vett annab üks keskmine pähkel

Rohelised pähklid

Ja üks juba veidi pruunimustriliseks tõmbuv.