Nüüd elame kõik koos oma selle reisi kolmandas ja loodetavasti ka viimases kodus – kolisime 1. veebruaril eelmistest kodudest välja, sest mõlema maja omanikud tulid siia puhkama. Tuleb tunnistada, et praegune koht on veidi kehvem – lihtsam, kulunum, vähem kööginõusid jmt ning alumisel korrusel on õhus üsna ebameeldiv kopitushais, millest me kõva tuulutamisega lahti üritame saada. Aga ei midagi erilist ning mina tunnen igatahes suurt rõõmu riidekapist, mida eelmises majas millegipärast olemas ei olnud.
Meie pere käsutuses on üks magamistuba vannitoaga ja alumisel korrusel tegutseme koos. Esialgu proovime nii, et meie Lauri ja Johaniga magame ühes voodis ning Robinile ostsime põrandale lihtsa madratsi.
Siin oleme oma “dzhunglitukale” veel lähemal – aknast avaneb selline vaade:
Kraami ühest majast teise tassides tuli jälle hämmastusega tõdeda, et asjadel on kombeks kohutava kiirusega kuhjuda. Ometi oleme me siin ju üritanud üsna vähe kokku osta teades, et Eestisse pole nagunii mõtet midagi kaasa viima hakata. Aga igapäevaelu elades asju lihtsalt tekib… Mänguasju ja joonistamistarbeid ja värviraamatuid on virnade kaupa, lisaks suured toiduvarud, mis kodus süüa tehes ka ikka tasapisi kogunevad – kastmed, maitseained, suur kuivainevalik. Oleme siin kahe pere peale ostnud ka kolm potti ja ühe panni, sest igal pool on need olnud jube koledad. Igatahes suutsime kõik kapid-sahtlid ära jagada ning asjad ära mahutada. Nüüd on eesmärgiks kiiresti varusid vähendada, et umbes nelja nädala pärast kõik jälle kolme mitte väga suurde kohvrisse pakkida.
PS. Vahepeal jäi see postitus mustandina ootele, võin nüüd lisada, et esimene kooselunädal on olnud täitsa mõnus. Vahepeal ajavad Herta ja Robini kisa ja kähmlemine veidi närvi mustaks, aga üldiselt pole hullu. Panen ka mõned pildid meie väikesest perepäevahoiust.
sulpstais 